#49

Majadest ka. Meie kõige suurem raamatukogu, mis rahvasuus on saanud endale hellitava nime "tulnukalaev". Ma mõistan miks. Ise ma seal palju aega ei veeda, sest on minu jaoks natuke liiga rahvast täis. Eelistan seda väiksemat.

Ja muidu on paljud hooned campuse peal hoopis sellised. Vanad ja aukartust äratavad.

#48 Suburbia

Ükspäev läksime Gerdaga Toronto äärelinna, kus ta sugulased elavad.

Võtsime metroo ja läksime enne veel kaubanduskeskusest ka läbi. Ja siis ootas meid rahulik õhtupoolik pitsa ja teleka seltsis. Oo, telekas. Järgmine päev sai hommikuks Kanada peekonit ja pärastlõunal sõidutas Gerda sugulane meid järve äärde.

#43 EstDocs

Pildid: Kerly Ilves.

Käisime Gerdaga EstDocsil. Koolitööga koormatud üliõpilased nagu me oleme, läksime me ainult kahel päeval filme vaatma aga sellest täitsa vist piisas. Ja nagu keegi suutis mulle meelde tuletada, kui ma üritasin asja nautida - ma olen ju maksumaksja raha eest siin ja peaksin ainult õppimisega tegelema. Igatahes. Nägin ära Tallinna kilud, mis kahjuks ei olnud nii äge kui nende eelmine film. Aga sai vaadatud veel ka halekoomiline film väikestest koertest ja nende omanikest ja siis see oscarile kandideerinud eesti poisi film, mis oli küll meeldiv üllatus õhtu lõpuks, sest tegu ei olnud ju üldse mitte dokumentaalfilmiga.

Pärast filmide vaatamist, kringil söömist ja kohvi joomist pakkus Kerly meile seljankat. Oh Eesti Maja kohvik. Sinna peab veel minema. Sest järgnenud õhtu pirukate, õlu ja prominentidega oli äärmiselt meeldiv. Torontos võib kah igasuguste eestlastega tutvuda.

#42

Mul on kurb seda öelda aga praeguse prognoosi kohaselt tulen ma siit tagasi täpselt samas kaalus, mis lahkudes. Põhja-Ameerika kiirtoidu võlu ei ole ma siiamaani avastanud ja ausalt ega siin minu lähedal seda nii palju ei ole ka,pigem eksootilisem värk. Ja kodus söön ma palju salatit. Esimesed 2 nädalat sellepärast, et mul ei olnud potte-panne, nüüd sellepärast, et see on mugav ja kiire.

Ja täna tulin trepist jala üles. Lihtsalt, et näha, mis saab. Olen veel elus, kuid lähiajal sinna uuesti ei kipu.

#37

Käisin vahepeal ka veel Explosions In the Sky kontserdil. Oli äge küll, aga tean, et sinna kontserdisaali ma enam ei lähe. Transport sinna on olematu ja naabruskond äärmiselt kahtlane. Aga mul on hea meel, et ma korra vähemalt ennast sinna vedasin. Kontserte, mida tahaks näha tuleb ikka juurde. Järgmine, mille pileti peaks endale ostma, on Bon Iver. Ja see toimub kesklinnas.

Ja mu eesti keel hakkab kuhugi kaduma. Mu Nuit Blanche´i sissekandes võib näha geniaalset üllitist "terve tervise juures". Kesse räägib niimoodi? Mitte keegi! Igatahes, ma ei suutnud paremat väljendit tollel hetkel mõelda ja ma tõesti mõtlesin kaua. Neeme, vana toimetaja koll, pakkus mulle võimalusi, kuidas seda paremaks teha, aga ma loobusin. Eks näeb, mis vapustavaid vaimusünnitisi hakkab tulema, kui ma siin natuke pikemalt olen olnud. (oo õud).

Pildi tegi Kerly

Ja see on tehtud ammu. Ei ole mõtet lasta end petta sellest kampsunist, mis ma kannan. Meil on siin praegu 26 kraadi.

#34

Meil oli siin vahepeal Thanksgiving. Kanada oma. Usas on see vist kuu aega hiljem ja siin on see pigem lõikushooaja tähistamiseks aga eks nendel mõlemal pühal ole oma keeruline ajalugu ja wikipedia on selle koha pealt palju targem kui mina. Võib vaadata siia.

Õnneks on mul siin kohalik sõber, Melina, kes mind oma vanaema juurde Mississaugasse* vedas.

Melina oma vanemate korteri rõdul.

Sai süüa ja juttu räägitud. Iseenesest oli see natuke kummaline, et nad seda tähistasid, sest nii Melina vanaema kui ema on Austriast pärit, isa on tal esimest põlve kohalik. Seetõttu puudus ka kalkun ja sõime hoopis ahjupraadi. Aga ma ei kurda, sest ega mulle kalkun ju ei maitsegi. Perekonnalood olid aga huvitavad. Melina vanaema on veetnud oma noorusaastad Aafrikas, lühidalt olnud Austrias ning vahetult enne sõda tuli koos oma abikaasaga Kanadasse. Jõudnud veel korduvalt minna tagasi Aafrikasse ja rännata mujal maailmas. Ta korter oli omaette nähtus, kus iga kujuke oli erineva päritoluga ja iga pildi taga huvitav lugu. Veetsin seal huvitava õhtu.

Ja nägin esimest korda, et kellelgi on kodus leopardi nahk, koos peaga, magamistoas põranda peal. Tuli välja, et Melina vanaema vanaisa oli selle lasknud ja talle kinkinud kui ta sai kaheksa aastaseks.

*Mississauga on linn Toronto lähedal, mis alguses oli Toronto eeslinn, kuid nüüdseks on rahvaarv viimase kahe aastakümnega kahekordistunud. Sellest tulenevalt võin ma oma aknast Mississauga kõrghooneid iga (selge) päev näha.

Toidueri

See tuleb eraldi pühendusega Neemele.

Üldiselt, need, kes mind teavad, teavad ka, et mulle meeldivad rohelised banaanid. Siin müüakse minu õnneks rohelisi banaane palju (pilt pidi ka olema aga poe valgustus ei ole just hea ja tegin telefoniga pilti ja need banaanid nägid rohkem hallid kui rohelised välja). Ostsin siis suure rõõmuga endale neid rohelisi banaane kuni üht sööma üritasin hakata. See oli nii roheline, et koor ei tulnud küljest ära! Pidin neid umbes 5 päeva veel kapis hoidma enne kui süüa sain.

Ja kõik, kes teavad Neemet, teavad, et talle meeldib sushi. Talle ikka VÄGA meeldib sushi. Ja mina käisin ükspäev paljude edetabelite arvates (ja ka inimeste hulga järgi vaadates) Toronto parimas odavas sushi kohas. Oli hea, oli odav. Ilmselt lähen kunagi veel.

Ja poutine´i sõin ka. See on Kanadas popp toit - friikartulid juustumassi ja kastmega. Tundub nagu ideaalne pohmellitoit kui aus olla. Mina sõin seda õhtul, sest kõht oli tühi. Maitses okeilt, nagu friikartulid juustu ja mingi kastmega.

#27 Nuit Blanche

Esimene oktoober oli esimene päev kui oli külm. Kuus kraadi ja legendaarne Toronto tuul. Külm. Aga siis oli ka Nuit Blanche.

Asi hakkas pihta õhtul kell 6.59 ja kestis päikesetõusuni. Muuseumid olid avatud ja linn ise oli muudetud avalikuks galeriiks, kus toimusid kunstiinstallatsioonid, muusikaetteasted, filmiekraniseeringud ja muud. Valisime endale marsruudi välja ja hakkasime jalutama. Kokku võttis see kõik aega umbes 5 tundi ja selle aja jooksul läbisime kolmest piirkonnast vähem kui ühe. Aga ägedaid asju oli seal palju.


Nagu näiteks Japan Foundationi majas oli näitus linnaplaneerimisest Jaapanis ja seal 60ndatel levinud eksperimentaalsetest ideedest. Näiteks linnad õhus.


Kõige pikem tänav* - Younge Street - oli osaliselt kinni pandud ja seal oli palju installatsioone ja preformance asju. Seal oli ühes kohas tänavalambid asendatud teatri rambivalgusega ja inimesed said ise sinna valgusse minna ja teha, mida iganes soovisid.


Ja siis niimoodi mööda tänavaid jalutades see aeg kulus. Kõndisid, jäid kuhugi seisma, vaatasid natuke ja liikusid edasi. Oli toredaid ja vähem toredaid ja veel rohkem toredaid asju. Kõige suurema elamuse pakkus asi, mis meil algselt plaanis ei olnudki.

Jalutasime juba otsaga kodu poole, nimekirjast olid veel paar asja vaatamata aga need pidid täpselt tee peale jääma. Ja järsku vaatasime, et õudselt pikk järjekord on ühe maja juures ja et silt näitab, et ooteaeg on 15 minutit. Millegi pärast otsustasime sinna ikka jääda ja kui sisse saime, pidime allkirjastama loobumiskirja, naine, kes neid jagas ütles, et see on "potentsiaalselt ohtliku kunsti tõttu".


Põhimõtteliselt ütleb see lihtsalt seda, et ma sisenen sinna omal vastutusel ja et keegi ei ole süüdi kui ma ennast seal vigastan, et olen 18 ja terve tervise juures. Ja siis lõpuks sisse saades sai teha seda:

Võtsid oma jalanõud ära ja jalutasid vee sees, mõne aja pärast hakkasid palgid tekkima vee sisse ja siis hakkas ka vihma sadama, keegi ulatas sulle lahkelt vihmavarju ja siis oligi kõik. Niimoodi kirjutades see ei tundugi midagi erilist aga see kõik oli nii ootamatu seal ja nii tore.

Koduteel oli üks film, mis oli panoraamina parki üles pandud ja film ise koosnes rohkem kui 70,000 paigalolevast kaadrist, mis tekitas imeliku nihke tegelaste liikumises. Ja lõpuks jõudsime koju tagasi. Kerly sõitis oma rattaga koju ja mina ja Gerda tulime tuppa, jõime teed ja läksime magama.

*Oli kunagi Guinessi rekordite raamatus kui kõige pikem tänav maailmas - 1,896 km.

#24

Seal veedan ma osa oma päevast.
Mõnikord ka õhtud.

Tegelikult aga käisin ära ka tUnE-yArDs´i kontserdil. Ühtegi pilti, mul sellest näidata ei ole, sest mul oli liiga palju tegemist kontserdi nautimisega. Küll aga tuleb tõdeda, et piletitega mul on siiani vedanud. Suure hurraga läksin endale ja Toshile pileteid ostma, ainult, et avastada, et need on välja müüdud. Kuna aga kontserdikoht asus minu kodust umbes 5 minuti kaugusel, siis otsustasime, et lähme õigel päeval jalutame uksest mööda, äkki müüakse seal ka veel. Ja oh õnne. Järjekorras sattusid meie taha inimesed, kes olid kogemata topelt piletid ostnud ja ärisid üleliigsed meile maha. tUnE-yArDs ise oli väga äge. Loodame, et postiivsed kontserdielamused jätkuvad.

Tuleviku tarbeks

Et ma ise ka ära ei unustaks.
Kirjutan varsti sellest, kuidas käisin kontserdil, näitan pilti raamatukogust, kus oma aega veedan ning võibolla ka telefonisaagast. Eraldi sissekande saab ka Nuit Blanche, mille põhilauseks oli "nii külm on!". Aga nüüd tuleb minna magama ja loota, et tuul vaibub ja mu nurgatuppa tuleb natukene sooja.