Toidust

Sattusin jälle miskise eestlased-kanadas blogi otsa ja ma ei kohe üldse ei saa aru, mis kinnisidee inimestel on, et kui tullakse võõrale maale, siis peab esimese asjana üles otsima poe, kus müüakse kodumaa toidule sarnast kraami. Selline käitumine oleks mõistetav kui need inimesed jääksid siia igaveseks, ikka tuleb ju igatus kiluleiva järgi aga suurem osa neist on siin aastaks-kaheks. Miks mitte kinni haarata võimalusest nautida neid maitseelamusi, mida siin saab ja Eestis kohe üldse mitte (vt. näiteks pho, poutine, imeline sushi). Sest ma ei tulnud ju siia ainult õppima vaid ka kogu seda elu nautima, mida siin kogeda saab. Miks ma peaksin minema linna teise otsa erilisse poodi, et saada sealt meie leivale sarnast leiba, ma aru ei saa. Kui mina lähen poodi, siis ma ei võta mitte tavalist peekonit, vaid ikka seda Kanada oma. Naudin neid maitseelamusi, mida Toronto oma multikultuursuse tõttu saab pakkuda - vietnam, tai, hiina, korea, india, kanada on kõik käe-jala juures. No ja ei söö 9 kuud musta leiba. Juhtub minuga midagi halba siis?

#68

Eesti joogid

Ülekoridori poisid

Ja palju lõbu

#76

Hoki!

Käisime hokit vaatamas. Mitte seda päris kõige ägedamat Kanada meeskonda, aga seda, kust kõige ägedam meeskond võtab endale mehi kui nende omad on vigastatud. Sai näha puruks löödud hokikeppe, kaklusi* ja süüa spordivaatamisetoitu - pitsat ja popkorni.

*Kaklused näevad muidugi eriti koomilised välja, sest oma suurte kinnaste tõttu tundub nagu nad lihtsalt patsutaksid üksteist sõbralikult.

Hiljem vaatasime telekast veel hokit ja saime katusel käia. Nagu Gerda ütles: "Tuleb õigeid inimesi tunda". Ja see vaade on kaunis. Sellel pildil muidugi blokeerime mina ja Gerda selle vaate ära aga noh, veits midagi ikka näeb.

Muidu käin koolis ja olen tubli. Käisin ükspäev ka mitteametlikul vestlusel Ecoga. Umbes 20 inimest oli kohal ja sai temalt kõiksugu asju küsida. Meeldiv.

#69

Eelmine päev käisime ülekordori eestlaste juures peol - kaks sünnipäeva ja üks riigist lahkumine. Ja seal oli nii palju eestlasi (eestlaseid?). Igatahes, ma mõtlesin, et siin saaks täiesti edukalt ka ainult eesti keelega hakkama - pank on meil siin olemas, söömas saaksid käia Eesti Majas, töötada Tartu College´is, suhelda teiste eestlastega ja probleemi nagu ei oleks. Muidugi ma liialdan aga lihtsalt nii kummaline oli nii palju teisi eestlasi ühes ruumis näha. Oli tore pidu, kohal olid ka lipuvärvides väiksed joogid. Kui ma kunagi need pildid saan ja need on viisakad, eks ma siis jagan ka. Järgmine päev oli jälle nii kaunis, et ei maldanud lihtsalt kodus istuda - läksime Gerdaga hoopis parki.

Jah, see on hiiglaslik vahtraleht*.

High Park on 161 hektarine lahmakas ja alles nüüd, selle suurust otsides, sain teada, et seal on ka loomaaed. Aga park ise on ilus, kevadel peab sinna tagasi minema, sest seal on kirsipuude allee, mis kindlasti on kaunis. Mägine oli ka, võib päris korralikuks trenniks seda nimetada vist. (Gerda, kes käib kogu aeg trennis, arvaks ilmselt teisiti. Aga mina, kelle trenn on voodist külmkapini ja sealt laua taha ja sealt voodisse, arvan, et see oli täitsa okei trenn. Pealegi sinna parki saamiseks kõndisime maha 6 kilomeetrit). Veelinnud! (Ja mina. Lihtsalt, et segadust ei oleks.)


Ja ma jätkuvalt olen vaimustunud orvatest. Aga püüa neid siis pildile saada - võimatu! Enamasti jäävad nad sellised:


Aga seal pargis oli neid erakordselt palju ja lõpuks sain ühe ka mitteudukoguna jäädvustatud. Ma ei tea, miks see mulle nii oluline oli. Aga lõpuks sain jäädvustatud! Päeva suursaavutus.

* Kanadalased arvavad, et see on muidugi hiiglama naljakas, et meie noored autojuhid peavad vahtralehte kasutama. Oh seda huumorit.

#64 Ottawa vol.2

Hommikul avastasin, et eilne matkamine oli mu ilusatele kingadele armetu lõpu teinud. Ma ei olnud kunagi ühegi asja eest, mida ma oma keha küljes kandsin nii palju komplimente saanud kui nende kingade eest. Ja nüüd on neil suur auk sees. Ega vist need jalanõud matkamiseks ei olnudki mõeldud. Igatahes. Võtsin oma katkised jalanõud ja läksime Gerdaga linna avastama. Ilm oli im-e-li-ne!

Esimese asjana läksime muidugi Parliament Hill´ile ja vaatsime uhkeid hooneid. Aga no milline valitsus paneb oma kõige uhkema hoone kõige suurema ukse juurde sellise kuju ja loodab, et neid veel tõsiselt võetakse?


Keelt näitav ükssarv. Tõesti usaldusväärne. Sõitsime liftiga kellatorni ja imetlesime vaadet. Ottawa linn on kuidagi mõnus. Ma arvan, et asi on selles jões, mis seal on.


Nägime, kus valitsus töötab ja muid põnevaid ruume. House of Commons:


Senati ruumid:


Raamatukogu, kuhu meid ekskursiooni käigus ka viidi aga kuna see on töötav raamatukogu, siis ei tohtinud seal rääkida ega pilti teha. Aga see oli seest kaunis, ma ütlen teile. See on ka ainus osa, mis elas üle ka suure tulekahju. Hoone ei saanud tulekahjus kannata ainult sellepärast, et raamatukoguhoidja, kelle eelmised mitu-mitu raamatukogu olid kõik maha põlenud, pani rauast uksed oma raamatukogule. Geniaalne.


Parlamendi maja ümber on palju igasuguseid mehi ja naisi. Ka "kuulus viisik", kes saavutas selle, et ka naised tunnistati inimesteks. Jee!


Linna peal oli ka selline mees:

Ja sügis on käes.

Õhtul käisime veel sümfooniaorkestri kontserdil ja siis öise bussiga Torontosse tagasi.

#62 Ottawa vol.1

Võtsime bussi ja sõitsime 5 tundi sisemaa poole Ottawasse, Kanada pealinna.




Saime bussist maha ja kohe viis Gerda sugulane meid muuseumisse, kus tutvusime Kanada ajalooga.


Muuseum ise oli tore, erinevate ajastute linnad olid üles ehitatud ja said majadest sisse-välja käia. Näiteks 1880. Kanada:


Järgmine päev läksime Gatineau mägedesse matkama. Jäime ellu ja ära ei eksinud. Karusid ka ei näinud.