#103

Korraldasin meie orbudele õhtusöögi, enne kui kõik pühadeks laiali lähevad. Kuidagi kasvas väiksest peost välja õhtusööök, kuhu oli oodatud 17 inimest. Ja no siis ma veetsin terve reedese päeva köögis ja tegin süüa. Traditsiooniline värk - singirullid, täidetud munad, kartulisalat, seapraad, verivorstid, hapukapsas jne. Väikeste abistustega teistelt inimestelt ja suuremate abistustega Gerdalt, sai sellest kõigest väga meeldiv õhtu. Lasime poistel enda diivani välja viia, laenasime ülekoridori kokku lauad, taldrikud, kahvlid ja noad. Ometigi mu esimene dinnerparty. Tahtsin, et see oleks nagu päris. Minu arust tuli välja küll.



Verivorstid osutusid kusjuures üllatavalt populaarseks just mitte-eestlaste seas. L.A. inimene oli nendest lausa nii vaimustunud, et sõi neid kaks tükki, pildistas ja soovitas sõpradele ka. Üldiselt sõid neid kõik - kanadalased, sakslased, eestlased. Toit avaldas sellist muljet, et sain ka mõned pakkumised abieluks.

Toshi pilt verivorstidest

Istusime kõik laua ümber, kõht täis, rääkisime juttu. Ja järsku keegi märkas, et kanada inimesed pesevad taldrikuid ja nuge-kahvleid. Ja need olid ainult kanada inimesed, kes olid endale süsteemi teinud - üks pesi, teine kuivatas, kolmas pani riiulisse. Väga tore minu meelest ja kui nüüd aus olla, siis ma neid väga takistama ei hakanud ka. Tore oli õhtul ainult pannid likku panna ja magama minna.

#96

Loengud said juba ammu läbi aga siis tehti meile jõulupidu. Palju tasuta süüa ja juua,(neiu, kes sulle neid jooke valas) ja tore seltskond. Sai, nagu ikka, räägitud kirjandusest ja sellega seonduvast. Minu arust peaks Tartu kirjanduse osakond ka selle endale kavva võtma, et järgmiste pühade ajal selline asi korraldada. Väga tore on suhelda inimestega (ka õppejõududega) vabamas õhkkonnas. Eriti inimestega, kellega koos sa veedad iganädalaselt aega klassiruumis aga rohkem eriti kokku ei puutu.

Aga tegelikult ma tahtsin näidata kuidas mu õpperuumid välja näevad. Sest kui ma rääkisin teistele, et mul tuleb osakonna jõulupidu, kus on tasuta süüa (ja seda oli nii palju), siis kõik tahtsid kaasa tulla ja kirjandustudengite sisse sulanduda. Aga nad ei adunud kui väike meie osakond tegelikult on. See on meie üks ja ainuke klassiruum:

Teised ruumid meie korrusel on professorite kabinetid, printeriruum ja puhketuba, kus on kogu aeg õunu ja kohvi. Ja meie kaunis rõdu, kus saab ilusate ilmade korral enne loengut oma kohvi nautida:

#93

Esseede kirjutamine!

#91

Elu ühikas on täitsa tore. Arvestades, et ma ei ole kunagi ühikas elanud, siis mulle tundub, et ma saan sellega täitsa hästi hakkama. Muidugi on oluline roll siin ka asjaolul, et tuba ma kellegagi jagama ei pea. Aga kui olin haige, siis inimesed ikka hoolitsesid mu eest - käisid poes, andsid süüa, tõid ravimeid. Ja pühapäeval oli meil suurejooneline pannkoogihommik. Tegime teise Agnesega hunniku pannkooke, keegi tõi moosi, keegi tõi hakkliha ja seeni, keegi tõi küpsiseid. Pidusöök missugune!

#83

Sergei ja Jackie jõudsid ükspäev siia. Tuleb välja, et me kohtume iga kolme aasta tagant. Järgmiseks kohtumispaigaks valisime Iirimaa, et saaks poole tee peal kokku. Kuna nende sõit kestis plaanitud 8 tunni asemel 12, siis reede õhtul lasin nad varakult magama. Käisime söömas ja rääkisime elust. Tuleb välja, et Serks on nüüd politseiks hakanud!

Laupäeval jalutasime mööda linna ja näitasin neile toredaid turismikohti, ülikooli ja minule sümpaatseid kohakesi.

Muidugi pidi jalutama ka kõige pikema tänava peal. Ja vaatama hokimaja. Sai meenutatud vanu häid aegu, keskkooli rõõme ja rääkida eesti keeles, mida Serks ei olnud väga pikka aega teinud.

Olen terve, kuid 4 päeva voodis lamamist tähendab ka seda, et olen kooliasjadega natuke maas. Tuleb hakata päevi raamatukogus veetma. Tõsiseid pikki päevi. Ainuke probleem on see, et ma tunnen ennast nagu Pavlovi koerake - iga kord kui ma rampsi sisse astun, läheb kõht tühjaks. Pool aega kulub õppimisele, pool toidust mõtlemisele/söömisele/järgmisest toidust mõtlemisele.

Pärast head nädalavahetust ja esimest lund jäin haigeks. Istun kodus ja ravin ennast, pea on tatti täis. Võluv, eksole.

Toidust

Sattusin jälle miskise eestlased-kanadas blogi otsa ja ma ei kohe üldse ei saa aru, mis kinnisidee inimestel on, et kui tullakse võõrale maale, siis peab esimese asjana üles otsima poe, kus müüakse kodumaa toidule sarnast kraami. Selline käitumine oleks mõistetav kui need inimesed jääksid siia igaveseks, ikka tuleb ju igatus kiluleiva järgi aga suurem osa neist on siin aastaks-kaheks. Miks mitte kinni haarata võimalusest nautida neid maitseelamusi, mida siin saab ja Eestis kohe üldse mitte (vt. näiteks pho, poutine, imeline sushi). Sest ma ei tulnud ju siia ainult õppima vaid ka kogu seda elu nautima, mida siin kogeda saab. Miks ma peaksin minema linna teise otsa erilisse poodi, et saada sealt meie leivale sarnast leiba, ma aru ei saa. Kui mina lähen poodi, siis ma ei võta mitte tavalist peekonit, vaid ikka seda Kanada oma. Naudin neid maitseelamusi, mida Toronto oma multikultuursuse tõttu saab pakkuda - vietnam, tai, hiina, korea, india, kanada on kõik käe-jala juures. No ja ei söö 9 kuud musta leiba. Juhtub minuga midagi halba siis?

#68

Eesti joogid

Ülekoridori poisid

Ja palju lõbu

#76

Hoki!

Käisime hokit vaatamas. Mitte seda päris kõige ägedamat Kanada meeskonda, aga seda, kust kõige ägedam meeskond võtab endale mehi kui nende omad on vigastatud. Sai näha puruks löödud hokikeppe, kaklusi* ja süüa spordivaatamisetoitu - pitsat ja popkorni.

*Kaklused näevad muidugi eriti koomilised välja, sest oma suurte kinnaste tõttu tundub nagu nad lihtsalt patsutaksid üksteist sõbralikult.

Hiljem vaatasime telekast veel hokit ja saime katusel käia. Nagu Gerda ütles: "Tuleb õigeid inimesi tunda". Ja see vaade on kaunis. Sellel pildil muidugi blokeerime mina ja Gerda selle vaate ära aga noh, veits midagi ikka näeb.

Muidu käin koolis ja olen tubli. Käisin ükspäev ka mitteametlikul vestlusel Ecoga. Umbes 20 inimest oli kohal ja sai temalt kõiksugu asju küsida. Meeldiv.

#69

Eelmine päev käisime ülekordori eestlaste juures peol - kaks sünnipäeva ja üks riigist lahkumine. Ja seal oli nii palju eestlasi (eestlaseid?). Igatahes, ma mõtlesin, et siin saaks täiesti edukalt ka ainult eesti keelega hakkama - pank on meil siin olemas, söömas saaksid käia Eesti Majas, töötada Tartu College´is, suhelda teiste eestlastega ja probleemi nagu ei oleks. Muidugi ma liialdan aga lihtsalt nii kummaline oli nii palju teisi eestlasi ühes ruumis näha. Oli tore pidu, kohal olid ka lipuvärvides väiksed joogid. Kui ma kunagi need pildid saan ja need on viisakad, eks ma siis jagan ka. Järgmine päev oli jälle nii kaunis, et ei maldanud lihtsalt kodus istuda - läksime Gerdaga hoopis parki.

Jah, see on hiiglaslik vahtraleht*.

High Park on 161 hektarine lahmakas ja alles nüüd, selle suurust otsides, sain teada, et seal on ka loomaaed. Aga park ise on ilus, kevadel peab sinna tagasi minema, sest seal on kirsipuude allee, mis kindlasti on kaunis. Mägine oli ka, võib päris korralikuks trenniks seda nimetada vist. (Gerda, kes käib kogu aeg trennis, arvaks ilmselt teisiti. Aga mina, kelle trenn on voodist külmkapini ja sealt laua taha ja sealt voodisse, arvan, et see oli täitsa okei trenn. Pealegi sinna parki saamiseks kõndisime maha 6 kilomeetrit). Veelinnud! (Ja mina. Lihtsalt, et segadust ei oleks.)


Ja ma jätkuvalt olen vaimustunud orvatest. Aga püüa neid siis pildile saada - võimatu! Enamasti jäävad nad sellised:


Aga seal pargis oli neid erakordselt palju ja lõpuks sain ühe ka mitteudukoguna jäädvustatud. Ma ei tea, miks see mulle nii oluline oli. Aga lõpuks sain jäädvustatud! Päeva suursaavutus.

* Kanadalased arvavad, et see on muidugi hiiglama naljakas, et meie noored autojuhid peavad vahtralehte kasutama. Oh seda huumorit.

#64 Ottawa vol.2

Hommikul avastasin, et eilne matkamine oli mu ilusatele kingadele armetu lõpu teinud. Ma ei olnud kunagi ühegi asja eest, mida ma oma keha küljes kandsin nii palju komplimente saanud kui nende kingade eest. Ja nüüd on neil suur auk sees. Ega vist need jalanõud matkamiseks ei olnudki mõeldud. Igatahes. Võtsin oma katkised jalanõud ja läksime Gerdaga linna avastama. Ilm oli im-e-li-ne!

Esimese asjana läksime muidugi Parliament Hill´ile ja vaatsime uhkeid hooneid. Aga no milline valitsus paneb oma kõige uhkema hoone kõige suurema ukse juurde sellise kuju ja loodab, et neid veel tõsiselt võetakse?


Keelt näitav ükssarv. Tõesti usaldusväärne. Sõitsime liftiga kellatorni ja imetlesime vaadet. Ottawa linn on kuidagi mõnus. Ma arvan, et asi on selles jões, mis seal on.


Nägime, kus valitsus töötab ja muid põnevaid ruume. House of Commons:


Senati ruumid:


Raamatukogu, kuhu meid ekskursiooni käigus ka viidi aga kuna see on töötav raamatukogu, siis ei tohtinud seal rääkida ega pilti teha. Aga see oli seest kaunis, ma ütlen teile. See on ka ainus osa, mis elas üle ka suure tulekahju. Hoone ei saanud tulekahjus kannata ainult sellepärast, et raamatukoguhoidja, kelle eelmised mitu-mitu raamatukogu olid kõik maha põlenud, pani rauast uksed oma raamatukogule. Geniaalne.


Parlamendi maja ümber on palju igasuguseid mehi ja naisi. Ka "kuulus viisik", kes saavutas selle, et ka naised tunnistati inimesteks. Jee!


Linna peal oli ka selline mees:

Ja sügis on käes.

Õhtul käisime veel sümfooniaorkestri kontserdil ja siis öise bussiga Torontosse tagasi.

#62 Ottawa vol.1

Võtsime bussi ja sõitsime 5 tundi sisemaa poole Ottawasse, Kanada pealinna.




Saime bussist maha ja kohe viis Gerda sugulane meid muuseumisse, kus tutvusime Kanada ajalooga.


Muuseum ise oli tore, erinevate ajastute linnad olid üles ehitatud ja said majadest sisse-välja käia. Näiteks 1880. Kanada:


Järgmine päev läksime Gatineau mägedesse matkama. Jäime ellu ja ära ei eksinud. Karusid ka ei näinud.

#49

Majadest ka. Meie kõige suurem raamatukogu, mis rahvasuus on saanud endale hellitava nime "tulnukalaev". Ma mõistan miks. Ise ma seal palju aega ei veeda, sest on minu jaoks natuke liiga rahvast täis. Eelistan seda väiksemat.

Ja muidu on paljud hooned campuse peal hoopis sellised. Vanad ja aukartust äratavad.

#48 Suburbia

Ükspäev läksime Gerdaga Toronto äärelinna, kus ta sugulased elavad.

Võtsime metroo ja läksime enne veel kaubanduskeskusest ka läbi. Ja siis ootas meid rahulik õhtupoolik pitsa ja teleka seltsis. Oo, telekas. Järgmine päev sai hommikuks Kanada peekonit ja pärastlõunal sõidutas Gerda sugulane meid järve äärde.

#43 EstDocs

Pildid: Kerly Ilves.

Käisime Gerdaga EstDocsil. Koolitööga koormatud üliõpilased nagu me oleme, läksime me ainult kahel päeval filme vaatma aga sellest täitsa vist piisas. Ja nagu keegi suutis mulle meelde tuletada, kui ma üritasin asja nautida - ma olen ju maksumaksja raha eest siin ja peaksin ainult õppimisega tegelema. Igatahes. Nägin ära Tallinna kilud, mis kahjuks ei olnud nii äge kui nende eelmine film. Aga sai vaadatud veel ka halekoomiline film väikestest koertest ja nende omanikest ja siis see oscarile kandideerinud eesti poisi film, mis oli küll meeldiv üllatus õhtu lõpuks, sest tegu ei olnud ju üldse mitte dokumentaalfilmiga.

Pärast filmide vaatamist, kringil söömist ja kohvi joomist pakkus Kerly meile seljankat. Oh Eesti Maja kohvik. Sinna peab veel minema. Sest järgnenud õhtu pirukate, õlu ja prominentidega oli äärmiselt meeldiv. Torontos võib kah igasuguste eestlastega tutvuda.

#42

Mul on kurb seda öelda aga praeguse prognoosi kohaselt tulen ma siit tagasi täpselt samas kaalus, mis lahkudes. Põhja-Ameerika kiirtoidu võlu ei ole ma siiamaani avastanud ja ausalt ega siin minu lähedal seda nii palju ei ole ka,pigem eksootilisem värk. Ja kodus söön ma palju salatit. Esimesed 2 nädalat sellepärast, et mul ei olnud potte-panne, nüüd sellepärast, et see on mugav ja kiire.

Ja täna tulin trepist jala üles. Lihtsalt, et näha, mis saab. Olen veel elus, kuid lähiajal sinna uuesti ei kipu.

#37

Käisin vahepeal ka veel Explosions In the Sky kontserdil. Oli äge küll, aga tean, et sinna kontserdisaali ma enam ei lähe. Transport sinna on olematu ja naabruskond äärmiselt kahtlane. Aga mul on hea meel, et ma korra vähemalt ennast sinna vedasin. Kontserte, mida tahaks näha tuleb ikka juurde. Järgmine, mille pileti peaks endale ostma, on Bon Iver. Ja see toimub kesklinnas.

Ja mu eesti keel hakkab kuhugi kaduma. Mu Nuit Blanche´i sissekandes võib näha geniaalset üllitist "terve tervise juures". Kesse räägib niimoodi? Mitte keegi! Igatahes, ma ei suutnud paremat väljendit tollel hetkel mõelda ja ma tõesti mõtlesin kaua. Neeme, vana toimetaja koll, pakkus mulle võimalusi, kuidas seda paremaks teha, aga ma loobusin. Eks näeb, mis vapustavaid vaimusünnitisi hakkab tulema, kui ma siin natuke pikemalt olen olnud. (oo õud).

Pildi tegi Kerly

Ja see on tehtud ammu. Ei ole mõtet lasta end petta sellest kampsunist, mis ma kannan. Meil on siin praegu 26 kraadi.