Koolis oli lugemisnädal. Pakkisin kohvri ja sõitsin nädalaks Kuubale. Rummi voolas ojadena, taustaks päike, palmipuud ja ookean. Ja muidugi Havana muusika, vanad autod ja veel vanemad majad. Sõbralikud inimesed ja mitte nii sõbralikud sääsed. Reis osutus ideaalseks seguks linna peal jalutamisest, basseini ääres vedelemisest, ookeanis ujumisest ja looduse nägemisest. Kohustuslikud rummi- ja sigarivabrikud said üle vaadatud ja mõõdukas päevitus on ka olemas.
Kuigi Kuuba oma kulinaarsete saavutuste poolest väga ei hiilga, siis värsked puuviljad on seal jumalikud. Mitte kusagil ei ole ma nii häid banaane saanud. Ja kui ma ütlen värske, siis see on ikka väga värske. Kui sa tahad kookose seest juua kookosemahla (või rummi), siis üks mees võtab oma matšeete ja ronib palmi otsa, raiub sulle ühe kookose ja toob selle alla. Ning iga söögikoht, kuhu sisse astusime, pressib oma vajaliku mahla ise kohapeal suhkruroost.
Peale puuviljade oli ka muidugi Kuuba kohv ja sigarid. Tubakataimed kasvasid igalpool tee ääres ja kuigi sigarivabrikus töötajad võivad töö ajal nii palju suitsetada kui hing ihkab, siis tempo on neil selline, et tegelikult selleks ikkagi aega ei jää.
