Võtsime ükspäev kaks autot, üheksa inimest ja sõitsime kaks tundi põhja poole. Kohalik poiss, Jamey, oli nii lahke ja viis meid oma metsamajakesse.

Esimene õhtu tuli lükata lund, jagada radiaatorid tubadesse ja oodata kuni kaminad mõjuma hakkasid.


Järgmine päev nautisime korralike linnainimestena maaõhku ja lund (mida meil Torontos ju siiamaani ei ole olnud pikemalt kui üks päev). Maja, milles ööbisime, asub täpselt järve kaldal. Mõtlesime, et lähme jalutame siis seal natukene. Ettevaatlike inimestena võtsime ka köie kaasa ja rääkisime läbi, kuidas inimesi päästma peab kui nad peaks sisse kukkuma. Kui olime järve keskel asuva saareni jõudnud juhtus aga nii, et Jamey, kelle ümber köis oli pandud, suutis ise jääst läbi astuda. Suurt õnnetust ei juhtunud, lihtsalt märjad jalad.

Läksime siis järve asemel siis metsa jalutama.

Ja tee peal ootas meid ka asjalik silt hoiatusega, et järvel olev jää on ebaturvaline.

Muidu aga istusime kaminate ümber, mängisime lauamänge, tegime koos süüa, käisime uisutamas ja mängisime veel mänge. Mina valutasin ka vahepeal hammast aga Gerda valuvaigistid aitasid mind hädast välja. Nüüdseks olen sellest valust lahti saanud!
