#69

Eelmine päev käisime ülekordori eestlaste juures peol - kaks sünnipäeva ja üks riigist lahkumine. Ja seal oli nii palju eestlasi (eestlaseid?). Igatahes, ma mõtlesin, et siin saaks täiesti edukalt ka ainult eesti keelega hakkama - pank on meil siin olemas, söömas saaksid käia Eesti Majas, töötada Tartu College´is, suhelda teiste eestlastega ja probleemi nagu ei oleks. Muidugi ma liialdan aga lihtsalt nii kummaline oli nii palju teisi eestlasi ühes ruumis näha. Oli tore pidu, kohal olid ka lipuvärvides väiksed joogid. Kui ma kunagi need pildid saan ja need on viisakad, eks ma siis jagan ka. Järgmine päev oli jälle nii kaunis, et ei maldanud lihtsalt kodus istuda - läksime Gerdaga hoopis parki.

Jah, see on hiiglaslik vahtraleht*.

High Park on 161 hektarine lahmakas ja alles nüüd, selle suurust otsides, sain teada, et seal on ka loomaaed. Aga park ise on ilus, kevadel peab sinna tagasi minema, sest seal on kirsipuude allee, mis kindlasti on kaunis. Mägine oli ka, võib päris korralikuks trenniks seda nimetada vist. (Gerda, kes käib kogu aeg trennis, arvaks ilmselt teisiti. Aga mina, kelle trenn on voodist külmkapini ja sealt laua taha ja sealt voodisse, arvan, et see oli täitsa okei trenn. Pealegi sinna parki saamiseks kõndisime maha 6 kilomeetrit). Veelinnud! (Ja mina. Lihtsalt, et segadust ei oleks.)


Ja ma jätkuvalt olen vaimustunud orvatest. Aga püüa neid siis pildile saada - võimatu! Enamasti jäävad nad sellised:


Aga seal pargis oli neid erakordselt palju ja lõpuks sain ühe ka mitteudukoguna jäädvustatud. Ma ei tea, miks see mulle nii oluline oli. Aga lõpuks sain jäädvustatud! Päeva suursaavutus.

* Kanadalased arvavad, et see on muidugi hiiglama naljakas, et meie noored autojuhid peavad vahtralehte kasutama. Oh seda huumorit.